Rakvere Teatri näitleja
Sel õppeaastal tähistab Saku Gümnaasium 90. sünnipäeva. Juubeliaasta esmaspäevadel tutvustame meie kooli silmapaistvamaid vilistlasi.
Palun kirjeldage ühte eredat hetke Saku Gümnaasiumis õppimise ajast.
Olen nüüd mõelda ja meenutada saanud kaugeid Saku keskkoolis käimise aegu ja pean tunnistama, et ühest küljest on mälestusi, eredaid hetki palju, kuid teisalt olen paljut unustanud või ei sobi neid meeles olevaid hetki siin avalikult meenutada. Sest eks olnud minu kooliaeg seal kauges minevikus (jäädes vahemikku 1977-1988) ikka samasugune tavapärane ja igavgi nagu on igaühe kooliaeg. Teisalt eks ole meelde jäänud nii mõnedki pigem ulakad või “koolipoisilikud” tembud, mida nendega, kellesse need ei puutu, jagada ei soovi. Ja ega teised neid mõistakski. Eks mu enda jaoks on need kooliaegsed sündmused moodustanud fooni või konteksti, kus kasvasin ja mis on mind kindlasti õpetanud, kujundanud selleks, kes täna olen.
Kes aga nende sündmuste, selle kasvamise juures stabiilset ja olulist osa etendasid, olid õpetajad. Nii otsustasingi siin pigem meenutada just neid: õpetajaid, kes täna minu jaoks olulisematena meeles.
Esmalt muidugi esimene klassijuhataja Aime Järva, kes oli minu meelest üks kõige ilusamaid, maitsekamalt riietuvamaid, kauneimaid ehteid kandvaid naisi, keda näinud olin. Lisaks muidugi on õpetaja Järva teene see, et jätkuna lasteaiale mind ka algkooli ajal ikka esinema ja teiste ees luuletusi lugema pandi.
Samuti olid kogu minu kooliaja olulised õpetajad Reet ja Kaarel Vilu – esimene tüdrukute käsitöö- ja tööõpetuse õpetajana ning teine klassijuhataja ja kehalise kasvatuse õpetajana. Õpetajad Vilud olid sellised inimesed, kes ka koolivälisel ajal Saku laste kasvamise ja kasvatamise eest hoolitsesid, olgu seda siis suviste töö- ja puhkelaagrite korraldamisega või spordiga tegelemise kaudu (ujumine ja suusatamine on need, millega mul ikka Kaarel Vilu õpetussõnad meenuvad). Lisaks pean isiklikult tänama, et Kaarel juba hiljem sageli basseini juures toimetades ka minu lapsed korralikult ujuma õpetas.
Muidugi ei saa ma siin mööda tõelise maasoola, õpetaja Alma Kallioni meenutamisest – alati intelligentne ja terane daam, kellele ükski väljaveninud kõurik ei saanud ülalt-alla vaadata, kes targa ajalooõpetajana iga trotsliku puberteedi provokatsiooni kavalalt läbi nägi ning iga ninatarga vääramatu faktide teadmisega paika pani.
Üks mulle armsaid õpetajaid oli kindlasti südamlik vene keele õpetaja Inna Galkina, kes lisaks keele ja kultuuri õpetamisele õhutas meis, uudishimulikes noortes luule ja näitemängu huvi, mis soovist konkurssidel osaleda aitas kindlasti ka keele õppele kaasa.
Võrratud pedagoogid olid ka füüsikaõpetaja Loo Aro, kes sel ajal, kui mina temaga kohtusin oli juba staaźikas ja autoriteetne ning keemia õpetaja Merike Toompärg, kes vastupidiselt oli just verinoor, kuid kohe end väärikalt kehtestanud õpetaja suutes rahututele teismelistele oma keerulise aine huvitavaks ja arusaadavaks teha.
Matemaatika muutis imeliselt hasartseks ja põnevalt õppimisväärseks tõeliselt äge õpetaja Ain Sander.
Eks neid olulisi aineid ja toredaid õpetajaid olnud veel, kuid kõigi nimed ei meenu.
Samas ei saa ma siin jätta kuidagi nimetamata keskkooli aegset ajaloo õpetajat Tõnis Ritsonit, kes lasi meil (lõpetasime Artur Vaderi nimelise Saku keskkooli 1988. aastal, mil sini-must-valge ei olnud veel päris ametlikult aktsepteeritud värvikombinatsioon) üsna julgelt aimu saada õigest Eesti ajaloost, mis vaikselt, teatud muutuste kaudu ühiskonnas oli juba immitsemas meisse.
Aga muidugi ei saa ma kuidagi minna mööda kahest oma kooliaja olulisemast mõjutajast – muusikaõpetaja Aili Brett ning kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustiku treener Tiiu Zirnask. See, mida need imelised noored naised oma tulekuga meie kooli kaasa tõid, on sõnulseletamatu. Oma pühendumise ja väärtushinnangute kaudu aitasid nad meis, õpilastes iseendis ja maailmas siiani kestvaid ja kehtivaid väärtusi märgata ja mõista.
Ning viimaks pean ära mainima veel ühe imelise õpetajate paari Taimi Altmäe ja Sirje Roots, kes jäid meie viimasteks klassijuhatajateks – kaks oli neid seetõttu, et nad olid inglise keele õpetajad ja sel ajal õpetati keelt kahes grupis (klassid olid üsna suured). Taas imeline tandem, hindamatu oma koosluses: Taimi – tõeline vanakooli lady, kandes neis hilistes kaheksakümnendates (tuletan meelde – siiski sügavas nõukogudeajas) tõelist briti aristokraatia vaimu läbi klassikalise keeletraditsiooni ja kirjanduse tutvustamise ning Sirje – särtsakas noor, kaasaegne moe ja muusikaga kursis olev naine, kes julges ka õpetajana tähelepanu pöörata juba suhtluskeele olulisusele vaikselt avanenud meedia ja ka filmide kaudu. Sirje on nüüdseks õpetaja, kellele meie – Saku Günmaasiumi X lend – tänavuse kooli kokkutuleku ajal klassijuhataja tunnis Inglismaale, kus ta preagu elab, helistasime, sest suhtleme tegelikult lähedaste sõpradena juba kooliajast alates.
