Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut, sotsiaaltervishoiu professor
Sel õppeaastal tähistab Saku Gümnaasium 90. sünnipäeva. Juubeliaasta esmaspäevadel tutvustame meie kooli silmapaistvamaid vilistlasi.
Palun kirjeldage ühte eredat hetke Saku Gümnaasiumis õppimise ajast.
Minu kooliaeg algas Artur Vaderi nimelises Saku Keskkoolis aastal 1977, kui tulin siia 3.a klassi. Mu vanemad kolisid Sakku Lõuna-Eestist, kohast nimega Puka. Esimesed mälestused koolist seonduvadki sellega, et uutele koolikaaslastele tegi palju nalja, et ma tulen Pukast, sest niimoodi – puka – hüüti Sakus puhkpilliorkestrit. Lisaks olid minu keelepruugis mõned sõnad, mida Põhja-Eestis ei kasutatud, näiteks „see, selle, seda“ asemel ütlesin „too, tolle, toda“. Jälle põhjus minu kulul nalja saada.
Parim asi minu elus, mille sain kaasa Saku koolist, on sõbrad kogu eluks. Sõpradega, kellega käisime koos jalgratta- ja suusamatkadel kooliajal, käime suviti koos matkadel siiamaani, ligi 40 aastat hiljem. Klassiõed, kellega koos sai saladusi sosistatud, kooris lauldud, trennis käidud ja igasugu lolli-pulli tehtud, on sama vahvad kaaslased praegugi. See on kogukonnakoolist kaasa saadud sotsiaalne kapital – turvavõrgustik, mis ei kao. Selle poolega koolielust on mul tõesti vedanud!
Püüdsin meenutada midagi ka tundide ja õppimise kohta. Kuna kirjutan seda jutukest ajal, mil Ukrainas on kuu aega kestnud sõda Venemaaga, siis meenus, et meil oli tunniplaanis sõjaline algõpetus. Muidugi oli seal palju mõttetusi, näiteks nõukogude propaganda ja rivimarss. Aga oli ka tsiviilkaitse, kus harjutasime varjendisse peitumist, kalašnikovi automaadi kokku-lahti panemist ning käisime lasketiirus täpsust laskmas. Siiamaani arvasin, et see oli koolitundidest eluks kõige ebavajalikum osa, kuid nüüd ei olegi enam selles nii kindel…