Erasmus+ programmi raames osalesin 4.–7. novembril töövarjutamises Islandil, Reykjavíki äärelinnas asuvas Hagaskóli koolis. Töövarjutamise eesmärgiks oli tutvuda Islandi koolikultuuri, õpetamistavade ning liikumisõpetuse ja korraldusega ning saada uusi praktikaid, mida on võimalik rakendada ka oma igapäevatöös.
Töövarjutamise jooksul osalesin liikumisõpetuse tundides, kus minu jälgitavateks õpetajateks olid Módi ja Sara. Kool asus rahulikus piirkonnas ning kohe esmapilgul jäi silma avatud, toetav ja koostöine koolikultuur ja -keskkond.
Üheks suurimaks ja positiivsemaks üllatuseks oli see, kui loomulikult ja paindlikult suudavad inimesed Islandi koolis täita erinevaid rolle, nii emotsionaalselt kui ka tööalaselt. Ilmekas näide sellest juhtus esimesel päeval, kui koolis puudusid kaks köögi koristajat, keda asendasid kooli hoopis kooli direktor ja õppejuht. Nad koristasid söögivahetunni ajal köögi ning hiljem kogu ruumi ja pärast jätkasid oma tavapäraste tööülesannetega justkui poleks selline olukord midagi ebatavalist. See jättis väga tugeva mulje vastutustundest, alandlikkusest ja eeskujulikust juhtimisest ning näitas selgelt, et kool toimib ühtse meeskonnana, kus igaüks on valmis vajadusel panustama lahenduse leidmiseks, olenemata oma positsioonist organisatsioonis.
Islandile minnes olid mul suured ootused, kuna riik on edukas mitmetel pallimängualadel ning eeldasin, et kogu liikumisõpetuse süsteem on väga hästi läbimõeldud ja süsteemselt üles ehitatud. Olin mõnevõrra üllatunud, nähes liikumistundi, mis toimus umbes kahe võrkpalliväljaku suuruses võimlas, kus ühes tunnis osales korraga umbes 50 õpilast vanuses 13–16 aastat. Tegemist oli sega gruppidega, kus poisid ja tüdrukud osalesid koos ning tunde viisid läbi kaks õpetajat.
Positiivne oli näha, et aktiivses eas olevad noored suutsid üldjoontes hästi toime tulla tunni distsipliiniga ja olid valmis kaasa töötama. Samas oli selgelt tajutav, et nii suurele grupile on väga keeruline pakkuda individuaalset juhendamist ning kõigile arusaadavalt anda edasi juhiseid ülesannete täitmiseks. Tund keskendus pigem üldise liikumisaktiivsuse hoidmisele ja osalemise jälgimisele, mitte konkreetsete oskuste õpetamisele. Siinkohal sain kinnitust, et Saku Gümnaasiumis ja Eestis süsteemis laiemalt on liikumistunnid süsteemsemad: õpetajatel on parem ülevaade õpilaste oskustest ja vajadustest ning õpilased saavad rohkem individuaalset tähelepanu ja juhendamist.
Väga huvitav ja eristuv kogemus oli ka see, et ujumistunnid toimuvad Islandil õues ja need toimusid iga ilmaga – olgu selleks lumi, vihm või tugev tuul. Õpilaste jaoks oli selline keskkond tavapärane ning nad olid motiveeritud ja harjunud erinevate ilmastikutingimustega. Kõrvalseisjana jäi selgelt mulje, et tundide läbiviimine oli kõige väljakutsuvam õpetajale, kes peab samal ajal tagama õpilaste turvalisuse, jälgima nende tervist, motiveerima ning arvestama
muutuvate ilmaoludega. See rõhutab õpetaja rolli professionaalsust ja suurt vastutust, mida sellised tunnid endas kannavad.
Kokkuvõttes oli töövarjutamise kogemus Islandil äärmiselt väärtuslik ja silmaringi avardav. See andis võimaluse mõtestada erinevaid õpetamis- ja juhtimispraktikaid ning võrrelda haridussüsteeme. Eriti inspireeriv oli kogukonnatunne, paindlik rollijaotus ning vastastikune toetus koolipere vahel. Saadud kogemused ja tähelepanekud aitavad mul edaspidi teadlikumalt väärtustada nii oma töökeskkonda kui ka õpetaja rolli laiemas tähenduses.
