Saku Gümnaasiumi õpetaja
Sel õppeaastal tähistab Saku Gümnaasium 90. sünnipäeva. Juubeliaasta esmaspäevadel tutvustame meie kooli silmapaistvamaid vilistlasi.
Palun kirjeldage ühte eredat mälestust Saku Gümnaasiumis õppimise ajast
Mu ema oli Saku kooli füüsikaõpetaja, seega algas minu seos kooliga juba varases lapsepõlves. Elasime kooli internaatkooli õpetaja ühetoalises korteris. Meie toa seina tagant võis nii mõnigi kord kuulda koolipoiste rõõmsaid hõikeid. Ema läks siis tavaliselt kaema, et mis internaadis toimub.
Internaadi ja kooli (praeguse algkooli) vahele jäi kooli puukuuride rivi (kool oli ahjuküttega). Korra olen puuriita pidi üles puukuuride katusele roninud (see oli rangelt keelatud) ja kasetüvepidi nagu tuletõrjuja alla lasknud. See oli põnev ja õudne samaaegselt. Äkki sealt saingi oma elujanu ja soovi aegajalt end proovile panna?
Kui meie pere pesupäev juhtus vihmasele päevale, tõttasin ema sabas üle hoovi kooli pööningule. Seni kuni ema pesu kooli pööningule riputas, tapsisin mina saepuruga kaetud puittalade vahel ringi ja uurisin näiteringi dekoratsioone, seal leidus ka veidi vanu õpikuid ning miskit veel. Põhiliselt oli näiteringi atribuutika.
Kodust üle tee oli kooliaed – ilus, liigirohke ja alati hooldatud. Kasvuhoones kasvatas aiatädi valgeõielisi kallasid. Mäletan teda kurtmas: „Kooli saadan nii ilusad taimed ja mingid rääbakad saadetakse tagasi.“ Jah, Artur Vaderi bareljeefiga kaunistatud kooli fuajees need kaunid valgeõielised püstiste kellukestega lilled tõesti suures savipotis kooli kaunistamas olid. Täpselt seal, kus praegu lift. Ega need lilled seal eriti valgust saanud, seepärast tuli üsna tihti aiandiga taas vahetust teha.