Minu nimi on Maarit Murka ja õppisin Saku Gümnaasiumis aastatel 1988-1997 kuni üheksanda klassi lõpuni. Kui kooliteed alustasin, siis oli kooli nimi veel Artur Vaderi nimeline Keskkool, mis muudeti ära aastal 1990. Pärast seda läksin Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharru ja lõpetasin keskkooli aastal 2000. 2000-2004 õppisin Kunstiakadeemias maali erialal ja 2004-2006 Helsingi Kunstiakadeemias samuti maali erialal magistris. 2009 aastal
läksin Balti Filmi- ja Meediakooli magistrisse stsenaristika erialale, aga selle lõputöö on veel kaitsmata.
Kes ma olen täna?
Praegusel hetkel olen enamuse ajast ema. Mul on kolm tütart (10a,7a,5a), kellest üks käib Püha Johannese Koolis 4ndas klassis ja teised kaks on veel kodused. Olen aastast 2001 töötanud kunstnikuna ja osalenud näitustel. Olen küll lõpetanud
maalikunsti eriala ja maali ma väga armastan, aga oma näitustel segan erinevaid meediume, nii nagu idee nõuab. Mõne aasta pärast ülikooli lõpetamist andsin maalitunde Kunstiakadeemias ja erinevates kunstiringides. Aga viimased 11 aastat kasutan iga vaba
hetke pigem oma loomingu tegemiseks ja tunde ei anna. Väga keeruline on õpetaja olla, sest tuleb hästi tunnetada piiri, et ennast liigselt õpilasele peale ei suru. Õpetamine võtab nii palju jõudu endalt ära, et need päevad, kui tunnid olid vanasti, siis oma tööd polnud enam teha võimalik.
Olen siis vabakutseline kunstnik – iseenda peremees. Ise mõtlen, ise teen ja vastutan. Töötan, seal kus on minu stuudio. Stuudiot olen kolinud vist oma 5-6 korda. Ja hetkel asub see maal Salmistu külas, kuhu laste sündides kolisin. Viimased 2-3 aastat olen taas aktiivsemalt kunstiellu tagasi tulnud ja hakanud näitusetel osalema. Hetkel ongi minu viimane näitus „Ibaesene“ üleval veel kuni veebruari lõpuni Art ja Tonic galeriis Tallinnas Pärnu mnt. 146 aadressil.
Mina inimesena olen kunstnikule sobivalt mitte standartsete
elukommetega. Olen öökulli elustiiliga – seda nõuab hetkel väikeste laste eluperiood. Aga ka varem töötasin ikka pigem öösel. Olen väga nõudliku loomuga, väga korrektne, kontrolliv, aus, keskendunud, planeeriv, töökas – ühesõnaga tõeline õudusunenägu kellega koostööd teha. Sellepärast ongi hea, et kunstnikuna ma töötan enamuse ajast üksinda ja kogu
nõudlikkuse suunan endale. Minul tuleb väga tihti ette öid, mis jäävad lihtsalt tervenisti vahele, sest on vaja mingid tööd ära lõpetada. Hommikud ei sobi mulle kohe üldse. Näituse
avamisel on tavaliselt alati mõned maalid täiesti märjad veel, sest mulle meeldib töötada viimasel minutil, et endast maksimum välja pigistada ja olla võimalikult aus ka publiku vastu. Vanu töid ei suuda ma eriti kergekäeliselt uuesti näidata. Tahan alati midagi uut teha, ka tehniliselt, et säiliks uudsus ja 110 protsenti kohalolu, sest kunagi täpselt ei tea kuidas see välja kukub. Vana rasva pealt ei taha ma midagi teha, sest siis pole piisavalt pinget sees ja see paistab välja.
Võiks öelda, et inimesena olen ma maksimalist. I want it all – on ehk hea lause seda kirjeldama. Mul on oluline, et kõik oleks korras – kodu peab olema korras ja aed ja lastel, lisaks oma tööle. Ma ei saa kunagi enne tööle asuda, kui ümbrus on kuidagi korrast ära. Sestap näiteks, on kevadel mingil hetkel väga riskantne maalida – oleneb kuidas kevad saabub. Kui maalimine peaks langema selle aja peale kui maa on juba sulanud, siis kindlasti enne, kui ma maalima asun tuleb kogu aed korda teha. Suvel eelistan ma mitte töötada.
Kõige parem aeg on ikkagi kevad, sest siis on valgust ja lootust ja energiat kõige enam ja see annab jõudu. Aastas umbes 1-2 isiknäitust on maksimum, mida suudab vaimselt ja füüsiliselt
teha, lisaks muud projektid, mis tihti tekivad ka ootamatult. Ma armastan sprinteri hingena ka samamoodi töötada – pigem teen väga intensiivsed 2-3 kuud, kui et see normaalselt venitada 6 kuu peale. See tähendab vähemalt 8-16 h stuudios. Harva ka 24 h. Sellele lisandub ka kodune olme loomulikult. Näituse perioodil tuleb ehk öötunde 5-6. Sellisele näituse perioodile peab järgnema taastumise periood.
Raske on meenutustega kooliajast. Ma olin väga korralik õpilane ja proovisin mitte silma jääda – enda arust vähemalt. Ka fotodega on raskusi, sest tol ajal ei klõpsitud pilte iga päev. Mul on vaid mõned üksikud pildid spordivõistlustelt. Enamus mälestused on koolivälisest ajast. Mäletan, et kooliga Kuusalus võistlustel käies ei tahtnud ma kunagi minna pjedestaalile diplomi järgi kui võitsin ja mul võeti käitumise hinne sellepärast alla, aga kogu klass leidis, et see on ebaõiglane ja kostsid minu eest. Väga armas eks 
Mulle meeldis kõik, mis oli käsitööga seotud. Ma hea meelega alati kaunistasin klassi jõuludeks. Ja vist mingil aastal meie klass isegi võitis selle kaunistamise konkursi.
Mäletan, kuidas me ei tahtnud vene keelt õppida ja alati hakkasime õpetaja Vungolt küsima, kuidas tal elu ja tegemised kulgevad, et siis tunni aega kiiremini lõpuni venitada.
Enamus mälestused on õpetaja Edaga, kellega kooliväliselt samuti suhtlesime ja headeks sõpradeks saime. Näiteks tegime koos
pannkooke ja mind väga inspireeris, kui paju tal raamatuid oli ja ägedalt isetehtud asju.
Kõige enam mind minu elukutsel ja teel mõjutab arvatavasti kunstiringi minek ja selle kaudu ka Tšehhi ja Taani kunstilaagritesse suviti koos Eda ja teiste õpilastega, kes ongi jäänud põhilisteks sõpradeks ka hiljem. Kuna sel ajal oli reisimine ikkagi veel väga piiratud ja luksuskaup, siis näiteks on mul hästi meeles, kuidas Tšehhist tagasi tulles pidime bussiga Poola piiril 12 h ootama, et üle saada. Täiesti kosmos tundub, kui seda tänapäeval lastele räägin. Mina sain oma esimese telefoni ülikooli esimesel kursusel. Aga nooremana, kui ma jäin maha viimasest bussist, mis linnast Sakku sõitis, siis ei jäänud muud üle kui jalgadele valu anda ja Männiku ots koju joosta. Ega siis valgustatud jalgrada seal veel polnud. Üritasin nii kiiresti joosta, et kodus jääks mulje, et ma tulingi viimase bussiga. Ja veel enne seda kui veel rublade aeg oli, olin samuti paanikas, mul oli 10 kopikat puudu bussirahast. Käisin pilk
maas bussijaamas, et äkki leian selle 10 kopikat maast, aga ei leidnud. Nii, et pidin ikkagi Sakku jänest sõitma. Kohutav tunne oli.
Mis me siis tegime kooli ajal – väga väikeses mahus
seda mida ei tohtinud. Me läksime talvel jääle turnima, nii et minu pinginaaber käis nabani sisse ja pidime seda kuidagi varjama. Me tegime pargis lõket, ja toigaste otsas olid kilekotid, mis nii toredalt venima hakkasid kuumaga ja lõpuks üks tükk mulle nina peale lendas. Mida ma samuti peitma pidin. Ka lõkkekartulid maitsesid väga oivaliselt sealt lõkkest. Me printisime pinginaabriga esimese algelise printeritega üleskutsed Kevadkoristusele Sakus ja
kleepisime need mööda Sakut laiali. Ma turnisin kõikvõimalikes kohtades. Seda kõike muidugi koolivälisel ajal. Ja oma lastele räägin ma nüüd, et vot just selliseid asju ei tohi teha 
Arusaadavalt on keskkond sellest ajast väga palju muutunud. Oma muutust ma ei taju!
Vilistlaste lugudega saad tutvuda ka meie kodulehel: https://saku.edu.ee/category/vilistlaste-jutud/
