Tehisintellekt on käesoleval aastal tulnud jõuliselt haridustöötajate sõnavarasse ning tasapisi hakanud otsima oma kohta ka õppetööd. 20.-25. oktoobril oli võimalus Itaalia pealinnas oma teadmisi selles osas täiendada ning välismaa kolleegidega mõtteid vahetada.
Meie grupp ei olnud väga suur, 11 õpetajat viiest riigist, aga nende sekka oli juhtunud peale minu veel üks Eestist pärit matemaatikaõpetaja nimega Kadri. Klappisime hästi ja seega tegime omavahel palju koostööd, eriti kuna kiiresti selgus poolte osalejate tagasihoidlik inglise keele oskus. Leedust olid õpetajad tulnud seetõttu lausa neljakesi, nii et üks inglise keele oskaja aitas teisi järele. Kahest belglannast üks oli lapseootel, luksemburglased hoidsid väga omaette ja prantslane oli tugeva aktsendiga Reunioni saarelt pärit mees. Erasmuse koolitustel kohtab ootamatult kirevat seltskonda.
Lähtuvalt grupi mitmekesisusest piirdus meie koolitaja Federico suuresti erinevate tehisintellekti rakenduste tutvustamisega. Esimesel päeval keskendusime teooriale ja üldistele põhimõtetele, teisel päeval promptimisele ja võtsime läbi Diffiti, MagicSchooli ning Quizgecko. Tehtud ülesanded laeti padletisse, aga see toimus väga erineva tempoga. Seetõttu on minu meelest oluline, et sellised õpigrupid oleksid enam-vähem võrdse taseme ja keeleoskusega.
Kolmapäeval tuli teha ka väike ettekanne. Mulle meeldisid õppetöö mängulised sissejuhatused, muidugi tehisintellektipõhised, mis seejärel said korraliku hoo sisse uue rakenduse või teema avastamisega. Päeva teine pool tavaliselt sisaldas aga palju ootamist ja iseseisvat tegevuse otsimist. Toredad olid lõunapausid, kui sai kaaslastega suhelda.
Mõne rakendusega (näiteks Curipod) veetsin rohkem aega, kuna see kõnetas mind ja mu aines (ajalugu, ühiskonnaõpetus) on midagi taolist vaja. Mõne teise rakendusega ei tegelenud ma üldse, näiteks viimasel päeval oli mitmeid videotegemiseks mõelduid ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma neid niigi lühikese kursuse jooksul võiksin oma õpilastele kodu- või tunnitööks teha.
Kokkuvõttes asjalik koolitus, kuid võinuks olla ühtlasema tasemega grupp.
Rooma linn ise pakkus mulle kui ajalooõpetajale muidugi suurt huvi. Kesklinna kõndisin mitu korda läbi, tutvusin nii Palatinuse künka kui Borghese aedadega, nii Caio Cestio püramiidi kui Trastevere ööeluga. Vaticani sattusin kahjuks paavsti kõne aegsel hommikul, aga suurepärasteks avastusteks olid Testaccios asuv protestantlik surnuaed (kuhu on maetud inglise poeedid John Keats ja Percy Bysshe Shelley) ja Cosmedini Santa Maria basiilika (kust leidsin Püha Valentiniuse pealuu, sealne kuulsam vaatamisväärsus on kuulus Bocca della Verità). Rooma linn on muidugi paksult turiste täis, aga väga põnev.
